Danske Banki rahapesuloost saaks üks menukas krimiromaan. Kuid see Euroopa lähiajaloo suurim pangandusskandaal ei ole sugugi naljaasi ning hõlmab sadu miljardeid kadunud eurosid.
Sukeldume veidike selle loo tagamaadesse, järelmõjudesse ja sellesse, kuidas Euroopa seadused rahapesu takistada püüavad.
Skandaal
Rahapesu ei ole vaid narkodiilerite pärusmaa. Tuleb välja, et sellega tegelevad ka pankurid. Panga advokaatide aruande kohaselt pesti Taani päritolu Danske Banki Eesti harukontoris üheksa aasta jooksul kokku 200 miljardi euro väärtuses raha. Kahtlaste ja tõenäoliselt ebaseaduslike tehingutega seostatakse 15 000 klienti. Tegemist on tõepoolest ühe Euroopa ajaloo suurima rahapesuskandaaliga.
Ebaseaduslikud tehingud toimusid peamiselt Venemaa ja muude välisriikide hoiuste kaudu. Varasid liigutati Danske Banki kaudu Venemaalt lääne turgudele. Raha praegune asukoht ei ole täpselt teada, kuid nähtavasti olid Danske Bankile abiks Ameerika pangad, nagu JP Morgan ja Bank of America. Sealjuures ei ole aga teada, kas nad tegid seda teadlikult ega ka, kas nende rolli kogu asjas uuritakse.
Võimalikust rahapesust Danske Bankis hoiatati juba 2007. aastal ning 2012. aastal paljastas Taani ajakirjandus ka ühe sellise juhtumi. Ometi šokeeris see skandaal kõiki, väidab David Bentow, Taani finantsalase veebilehe Finanswatch peatoimetaja. “See oli suurem, kui keegi oleks osanud ette kujutada,” kirjutas Bentow. “Uudis tuli nagu välk selgest taevast.”
Kuidas uurimine edeneb?
Uurimine käib ning sellega tegelevad korraga, kuigi eraldi, kontrollorganid nii ÜK-s, USA-s, EL-is kui ka Taanis.
Uudise avalikustamise järel on mitmed võtmeisikud ja finantsastused oma töö lõpetanud. Hiljuti astus tagasi ka Danske Banki tegevjuht Thomas Borgen, kes oli seda tööd teinud alates 2013. aastast.
Esimesed tõenäoliselt paljudest arreteerimistest on tehtud ja mitmed Danske Banki Eesti töötajad rahapesu eest vastutusele võetud. Kahtluse all on 42 Bruun & Hjejle advokaadibüroo poolt uuritud isikut.
Danske Bank peab läbirääkimisi investoritega Ühendriikides ja Euroopas, et müüa sel aastal 6,1 miljardi dollari väärtuses võlakirju. Ettevõte on sunnitud tegema endale kahjulikke tehinguid. Panga varakambri juht Christoffer Mollenback märkis: “Me maksame rohkem ja mõistame seda. Vahemikud on ka üldiselt suurenenud.”
Kontekst
Rahapesuga on tegemist siis, kui osapool püüab varjata ebaseaduslikult omandatud raha. Seda võib teha mitmel moel, näiteks riiulifirmade, valepalkade, raha salakaubitsemise, ja muu taolise kaudu.
Rahapesul on tavaliselt kolm staadiumit:
- Paigutamine – raha sisestatakse finantssüsteemi
- Laotamine – varade eelnev ebaseaduslik päritolu peidetakse
- Integreerimine – varad jõuavad seadusliku allika kaudu tagasi kurjategija kätte
Rahvusvahelise Valuutafondi ja ÜRO narkootikumide ja kuritegevuse büroo andmetel pestakse iga aasta hinnanguliselt 2,1 triljoni dollari väärtuses kuritegelikku raha. See tähendab, et Danske Banki rahapesuskandaal moodustab umbes 10% kõigist rahapesuga seotud tehingutest maailmas
ning on kahtlemata üks lähiajaloo suuremaid rahapesu juhtumeid. 2010. aastal tulid avalikuks Wachovia 390 miljardi dollari väärtuses tehtud ebaseaduslikud tehingud Mehhiko narkokartellidest pärineva rahaga. Standard Chartered osales Iraani valitsuse 265 miljardi dollari rahapesus ja maksis selle eest New Yorgi finantsteenuste osakonnale 340 miljoni dollarit trahvi.
Samal ajal avastati ka Briti HSBC panga rohkem kui 881 miljoni dollari väärtuses tehtud rahapesutehingud Mehhiko narkokartellidest pärineva rahaga. Pangal õnnestus USA kontrollorganeid siiski mõneks ajaks vältida, sest enne sekkus Briti valitsus. Allikate andmetel mängis ÜK valitsuse sekkumine olulist rolli selles, et USA Justiitsministeerium ei kaevanud HSBC-d kohtusse. HSBC pääses igasugustest juriidilistest sekeldustest ja maksis lihtsalt rekordilise 1,92 miljardi dollari suuruse trahvi. HSBC skandaali kohta linastus möödunud aastal ka Netflixi dokumentaalfilm.
Rahapesu tõkestamise direktiiv
Kõik need skandaalid näitavad, et riik peab rahapesu tõkestamisse tõsisemalt sekkuma. Selleks on vaja vastavaid seadusi.
Esimene Euroopa Liidu rahapesu tõkestamise direktiiv jõustus 1990. aastal. EL-i andmetel lubas see direktiiv “kohustatud isikutel rakendada kliendi suhtes lihtsustatud hoolsusmeetmeid ärisuhete loomisel (näiteks isikusamasuse tuvastamist, tehingute jälgimist ja kahtlastest tehingutest teavitamist).”
Hiljem on seda direktiivi mitmeid kordi muudetud. Viimased parandused hakkasid kehtima 5. rahapesu tõkestamise direktiivis, mille kohaselt tuleb luua ettevõtete ja nende tegelike kasusaajate register. EL loodab sellega vähendada rahapesu, millest enamik on seotud ebaseaduslike rahade varjamiseks loodud riiulifirmadega. Lisaks hõlmab uuendatud direktiiv ka vahendajaid, keda eelmises versioonis mainitud ei olnud, nagu näiteks virtuaalrahakotte.
Kontroll endiselt suurte pankade käes
Ameerika Ühendriikide kogemus 2008. aasta majanduslanguse päevilt näitas, mida tähendab “Põrumiseks liiga suur”. Loodetavasti õpib muu maailm USA kogemusest, kus riik maksis pankade võlad lihtsalt kinni, et suurtel institutsioonidel tuleb silm peal hoida. Muidu kasvavad nad nii suureks, et astuvad reguleerivatest organitest ja seadustest lihtsalt üle.
Küsimus, kas Euroopa pangad on põrumiseks liiga suured ja kuidas EL suuri korporatsioone kaitseb, on endiselt õhus. Leibnizi Euroopa Majandusuuringute keskuse möödunud aastal avaldatud akadeemiline raport ütleb: “Aktsiatega teenitud kasum aastatel 1993-2016 näitab, et suured Euroopa pangad on aastaid toetunud ja toetuvad endiselt riigi kaudsele garantiile.”
EL on püüdnud suuri panku kontrollida mitmete meetodite kaudu: piiranud nende suurust, nõudnud suuremat kapitali ning pakkunud kiiret ja tõhusat vaidluste lahendamise raamistikku. Kuid kas sellest piisab finantstööstuse kontrollimiseks?
Selge on see, et nii kaua, kuni riik kohtleb suuri ja väikseid panku erinevalt, tegutsevad esimesed neist jätkuvalt teadmises, et riik toetab neid igal võimalikul moel ka siis, kui mingi ebaseaduslik või kahtlane tegevus peaks avastatama.