Olgem ausad. Keegi meist ei mõtle päriselt nii kaugele ette, nagu me seda teistele räägime. Võime ju öelda, et investeerime pika perspektiiviga ja uskuda seda ka ise, kuid on see ikka päriselt nii? Vaatame järele.
Tere! Mina olen Kolja Barghoorn Saksamaa YouTube’i kanalilt Aktien mit Kopf, mis keskendub aktsiatele, ühisrahastusele ja investeerimisele. Täna tahan jagada teiega oma ausat arvamust selle kohta, mida tähendab tegelikult pikaajaline investeerimine.
Reed Hastings, Netflixi tegevjuht, on öelnud, et igal inimesel on endast kaks versiooni. See, kes ta olla tahab ja see, kes ta tegelikult on. Tihti on need kaks teineteisest väga erinevad. Näiteks tõi ta filmid, mis meile meeldivad, mida jagame ja millest räägime, versus need, mida tegelikult vaatame ja salaja armastame.
Ehk tegelikult oleme kõik nagu Gollumid (tead ju küll seda tegelast “Sõrmuste isandas”) – võime mõelda või tunda ühtemoodi, kuid käituda teisiti.
Mõtleme, et elame ja sööme tervislikult, kuid tegelikult kannatame vitamiinipuuduse käes ja toidulaud on tasakaalustamata. Arvame, et oleme töökad, kuid tegelikult oskame oma laiskust lihtsalt hästi varjata.
Võime arvata, et teised käituvad silmakirjalikult ja irratsionaalselt, samas kui meie mõtleme oma otsused alati põhjalikult läbi ja investeerime pika perspektiiviga. Kui aga midagi läheb ootamatult valesti, lendab meie kaugeleulatuv investeerimisplaan kiirelt üle parda. Hullemal juhul arvame jätkuvalt, et tegutseme tuleviku nimel, kuigi ilmselgelt see nii ei ole. Vaatame näidet ühisrahastusest.
Bondora-sugused platvormid teevad investeerimise ja portfelli mitmekülgsemaks muutmise lihtsaks, sest on teatud piirini täiesti automaatsed. Investeerid ja võid isegi unustada, et see olemas on. Aga mis juhtus ühisrahastusturuga sel aastal? Kõik oli hästi ja tore, kuni tuli koroona, mispeale inimesed sõna otseses mõttes jooksid oma ühisrahastusinvesteeringuid maha müüma. Statistikas on see hästi näha. Facebooki foorumid ja grupid olid täis paanitsevaid inimesi, kes kiirustasid valdkonna kõikuma lüües oma investeeringuid nii kiiresti kui võimalik maha müüma. Kasvõi väga suure allahindlusega.
Asi lõppes sellega, et väljamakseid tuli piirata. Miks peab investoreid alati nende endi eest kaitsma? Kurb, aga nii see on.
Mida me siis mõtlesime? Et investeerimine on lust ja lillepidu? Ei ole ju. Ebakindlus, riskid ning jah, mõnikord ka kaotused, käivad asja juurde ja pikaajaline investeerimine tähendab, et Sa aktsepteerid seda, koostad seda arvestades plaani ning käitud ka vastavalt, mitte ei jookse kohe minema, kui vähimgi risk end ilmutab.
Selline käitumine on kahjulik nii tootlusele kui ka meile endile. Me ei saa kaugemas tulevikus nautida ei passiivset sissetulekut ega oma töö vilju, kui me seda unistust tegudega ei toeta. Mõnikord võime kaugeleulatuvalt mõelda, kuid mitte nii käituda. Nagu praegune aeg hästi näitab, on investeerimisega alati seotud killuke ebakindlust. Peame sellega arvestama nii oma peas kui ka investeerimisstrateegias ning selle teadmisega lihtsalt elama.
Muidugi ei osanud ma ette näha, mis saab ühisrahastusest 2020. või 2025. aastal, kui sellega 2014. aastal alustasin. Aga teadsin, et pean olema kannatlik, et ühisrahastuslaenude riski ja tasuvuse suhet adekvaatselt hinnata. Praegune olukord on suurepärane pikaajalise investeerimise proovikivi.
Pikaajaline investeerimine tähendab rohkemat kui esmapilgul paistab ja ulatub sõnadest kaugemale. Kui tahame investeeringutelt teenida, ei saa me raha lihtsalt iga hetk välja võtta. Kaugeleulatuvat mõtlemist tuleb ka tegudega toetada.
Postituses esitatud ideed ja arvamused on blogija enda mõtted ega pruugi väljendada Bondora tõekspidamisi või seisukohti.